Kooli algus ei ole enam kaugel, õige pea asuvad väikesed poisid ja tüdrukud taas tarkust taga ajama ja suur osa vanematest istub oma võsukestele piitsaga selga, sest kui sa ei õpi kõige paremini, ei oota sind suur tulevik.
Suurest tulevikust kirjutada tahtsingi.
Teate mis on paljude 20-30 aastaste meeste jaoks suur probleem? See on eluisu puudumine, nad ei näe oma elul mingit sihti ega mõtet. Teate kui paljud noored Eesti mehed mõtlevad enesetapule ja nad ei ole nõus abi otsima, sest see on alandav ja sellisel juhul oleksid nad justkui läbikukkunud. Kõige hirmsam põhjendus: ma vean nii ju alt oma vanemaid, kes on terve elu oodanud minult “suurt tulevikku” ja “kaugele jõudmist”.
Enamasti on neil sellised vanemad, kes üheksakümnendatel heale järjele said ja neid võib nende käitumise ja suhtumise järgi nimetada wannabe’deks ehk meiekeeli “punnitajateks”. Laps pidi kindlasti õppima eliitkoolis, saama ärihariduse, ta peab olema parem ja edukam kui sõprade laps jne.. Pidev võrdlemine, kõrged ootused. Keegi ei küsinud sellelt lapselt, et mida tema tegelikult tahab? Mis teda õnnelikuks teeb? Mida talle meeldib teha? Talle pandi juba esimeses klassis kindel siht ette ja lükati rööbastele veerema. Kui rööbastelt välja sõidad, on emal-isal silmad häbi täis! Ja ta on terve oma teadliku elu pingutanud, aga mitte enda valitud suunal. Teiste soove täites end ära unustanud.
Nii mõnigi neist on mingil ajal protestiks teinudki vanemate silmad häbi täis, aga mõni käib kuulekalt oma rada ja ei mõista, et kui kõik on hästi ja olemas, miks ma siis õnnelik ei ole? Miks see heaolu midagi ei paku, miks ma ei näe ise ees mingit sihti, miks ükski saavutus tegelikult rõõmu ei valmista?
Vastus on lihtne: sa käid vale rada. See ei ole sinu valitud tee, sa pole selliseks eluks üldse loodud. Sa elad vaid selleks, et mitte pettumust valmistada.
Tahad elust rõõmu tunda, siis hakka elama endale ja oma elu, tee asju mis sind õnnelikuks teevad. Unusta teiste häbitunne, nendel on omad saavutused ja sihid, sinul omad.
Paraku on need mehed omadega juba nii läbi, et see jutt neile kohale ei jõua ja psühholoogi või psühhiaatri juurde sellises seisus minna julgevad vaid vähesed.
Tegelikult tuleb abi otsida. Ei ole mõtet anda survele alla ja loobuda, see on ju sinu elu, armas noor inimene ja elu on kingitus. Kui sulle see praegune ei sobi, vaheta “õige numbri” vastu välja. Oma elust loobudes ei anna sa sellele päris endale ju üldse võimalust, sa ei õpigi end tundma! Mõtle sellele. Abi otsija ei ole hädine abivajaja, mõistlik inimene on!
Mõttekoht meile, lapsevanemad!
Kõike head soovides
Kirsti