Tihti pöördutakse minu poole seetõttu, et laps näeb kedagi või midagi mida lapsevanem ei näe.
Vahel on see nähtamatu tegelane lapsele lausa sõbraks saanud, teinekord jälle hirmutavad nad last, ei lase magada ja tekitavad olukorra kus laps nutab ja karjub unes, saamata liigutada või ei ole võimeline kontakteeruma.
Igatahes ei ole tegu lapse fantaasiaga.
Nendesse olukordadesse tuleb suhtuda tõsiselt ja mõistvalt. Vajadusel otsidaa abi ja leida lahendusi aga mitte kunagi ei tohi öelda, et seda maailma ei ole tegelikult olemas ja sa kujutad seda kõike ette. Nii ei lahendata olukordi, nii jääb laps oma nägemustega üksi, võib kapselduda, sest peab end imelikuks ja sina kaotad tema silmis usalduse.
Lapse meeled on avatud ja laps suudab näha, tunda ja kogeda teispoolsust tunduvalt paremini kui täiskasvanu.
Mu poole pöördus kunagi üks vanaema, sest tema lapselaps näeb selgelt siia ilma kinnijäänud hingi ja suudab nendega ka suhelda. Lapse vanemad aga ei usu sellesse maailma, nende jaoks eksisteerib vaid silmaga nähtav ja käega katsutav. Asi läks nii hulluks, et last lohistati mööda psühholooge ja psühhiaatreid, kõik nad tunnistasid lapse vaimse tervise perfektseks.
Ainus kes seda last mõistis oli vanaema. Tegelikult oli tegu väga andeka lapsega, ta tõesti näeb ja saab nendega kontakti, lahkunud otsivad ise temaga suhtlemiseks võimalust, sest ta saab neid aidata. Edastada sõnumeid. Sellest lapsest on tulevikus, kui ta on täisealine, paljudele inimestele abi. Ta on võimeline aitama lahkunute perekondi ja politseid. Väga suure andega tegelane, aga vanemad olid valmis tunnistama ta hulluks!
Kui sina ise ei usu teispoolsust, siis ära sunni oma tõekspidamisi peale nendele, kes teispoolsusega kontakti saavad. Kui sa oled sellise lapse vanem, siis toeta oma järeltulijat, vii ta kellegi juurde kes oskab temaga sel teemal rääkida, kes oskab teda aidata.
Pole midagi hullemat, kui öelda: see läheb üle või seda ei ole olemas!
Jah, võib vahel minna, vahel paneb laps end lukku, aga tead mis on selle tulemus? Depressioon, probleemid jne…
Kui sulle on selline võime antud, siis seda ei saa eirata, oodata, et läheb üle. Seda tuleb teadvustada ja õppida sellega toime tulema. Elama lahkunud hingedega ühes maailmas. Õppida end ka kaitsma.
Enne, kui hakkad rääkima oma “vaime pole olemas” juttu, mõtle!
Ära võta kõike enda järgi, sul ei pruugi õigus olla. See, et sina ei usu, näe ega kuule ei anna sulle põhjust teise inimese nägemustes kahelda.
Ole oma lapsele toeks ja tegele selle teemaga nii nagu on kasulikum ja vajalikum talle, mitte sulle!
Mõistvat suhtumist soovides
Kirsti