Huvitav on see, et just minuealised mehed on need kes valjuhäälselt teatavad, et nemad kaartidesse ja “posimisse” ei usu! Noortelt meestelt selliseid “ülestunnistusi” nii sageli ei kuule.
Minuealised meesterahvad satuvad mu juurde tavaliselt naise “lohistamisel” ja tööprobleemidega. Alati on asi rahas.
Need mehed ei taha kunagi vaadata isiklikku elu. Alles siis, kui olen neil jalad alt löönud öeldes asju, mida ma ju kuidagi teada ei saa ja mida isegi autos ootav kaasa ei tea…vot siis ütlevad, et “no vaata siis korra seda teist asja ka”. Muide, see teine asi on tervis, mitte isiklik elu!
Mehed lahkuvad tavaliselt üpris hämmeldunud ilmel.
Enamasti, mitte alati, aga enamasti tulevad nad paari nädala jooksul tagasi. Ja siis küsivad kõike seda, mida esimesel korral ei julenud või ei tulnud pähe küsida, sest esmane shokk teemal “kuidas sa selliseid asju tead? Kaardid ei saa ju rääkida!” lülitas muud teemad välja.
No ja siis, kui nad on need eraelulised küsimused ka ära küsinud, vangutavad pead ja tõdevad: “Kurat, täitsa uskumatu, aga sõpradele ei julge küll tunnistada, et ongi võimalik, et keegi näeb su asju!”
Kallid mehed, tänapäeval on see okei, ei ole hullu kui usud, et maailmas on midagi muud ka kui vaid see, mida käega katsuda ja silmaga näha saab. Ja need, kes teid sellise uskumise põhjal “imelikuks” peavad…no las nad peavad! Neil puudub lihtsalt kogemus.
Nii, et kui naine teid aidata tahab või kui endal on abi vaja, aga no “normaalne mees” ei lähe kaardimoori juurde ju….unustage ära… abi küsida on igati ok. See ei tee teid nõrgemaks meheks. Tugevamaks teeb!
Imelist suve soovides
Kirsti