“Pagan, ma oleksin pidanud juba ammu sinuga ühendust võtma!” teatas üks leskproua mulle keset seda, kui lugesin talle kaarte tema lahkunud mehe kohta.
Teate mis on kõige õudsem, kui tullakse peale lähedase kaotust? Kõige hirmsam on see, kui leinav kaasa ei palu mitte vaadata enda tulevikku vaid oma maetud kaaslase minevikku. Enamasti on see nagu luukeresid täis kapiukse avamine, kõik kukub kolinal minu jalgade ette maha. Ole siis vapper ja katsu jääda inimeseks nii lese kui lahkunu suhtes.
Ma ju saan aru, et keegi ei tule minu juurde selleks, et ma ütleksin talle, et tema kallis maetud kaasa armastas teda kogu elu ja ei petnud kunagi. Sellises suhtes paarid teavad seda niigi. Ehk. Minu juurde tullakse seetõttu, et omavahel ei suheldud, et kahtluseuss närib hinge või on kusagilt jõudnud lese kõrvu midagi sellist, mis tal enam rahus olla ei lase.
Mis ma siis teen? Vaatan tavaliselt enne ikka seda inimest kes minu vastas istub. Palju ta teab ja kui palju teada tahab või tohib. Kas see on eetiline? Sõltub olukorrast, kindlasti ei ole see vähem eetiline, kui elada terve elu oma kaasa kõrval ja samal ajal teda igapäevaselt petta ning peale oma surma ta eriti lolli olukorda jätta.
Mõni kadunuke on ikka selline rebane olnud, et võtab esmalt ahhetama ja siis imestama, vahel vastupidi.
“Sorry, aga paganama lits mees oli sul. Ja kaval.” ütlesin leinavale naisele. Minuvanusele. “Sa ei pea kodus istuma ja pildialbumeid sirvima. Mine välja, leia endale ka armuke või paar…või kolm…või rohkem…ela nagu su mees elas. Täiega! Naudi!”
Karm, aga vahel ongi vaja raputada inimene üles, et tema elu sellest vales elatud ajast väljudes saaks ka edasi liikuda.
“Oli liiderdaja jah, nüüd tuleb uksest ja aknast seda infot. Pagan, ma oleksin pidanud ikka oma sisetunnet kuulama ja varem tulema!” ütles see naine.
Tegelikult ei pidanud varem tulema. Tegelikult oli just nüüd õige aeg… Alati on. Minuga ei võeta ühendust valel ajal, inimene peab olema valmis teda huvitavatele teemadele silma vaatama. Kui ta juba siin on, siis ongi õige aeg. Kahjuks on selliseid lugusid palju…
Ilusat aasta viimast kuud soovides
Kirsti