Ma olen ammu oma elus jõudnud sinnamaale, et ma ei lase negatiivsust üldse endale ligi. Ma ei mõtle, et midagi võib minna valesti või, et kui keegi soovib mulle halba, siis võtaksin seda kuidagi isiklikult. Ma ei soovi kellelegi halba, lihtsalt mõnele inimesele ei soovi ma ka head, üldse midagi ei soovi, ükskõiksus on tegelikult kõige hullem, aga jah, mul on mõnest inimesest ükskõik. Samas, kui ükskõik ei ole, siis soovin vaid head. Aga ei kunagi halba. Ma eiran sulaselget klatši, see on labane. Minu suunas on seda nii palju lendu lastud, et ma tunnen klatšimoorid kilomeetri kauguselt ära ja minu reaktsioon on keerata selg, ma lihtsalt ehitan valli enda ja negatiivsuse vahele. Olgu seal teiselpool….Klatšigu nii, et õhtuks väsinud.
Paar päeva tagasi helistas mulle Õhtulehe ajakirjanik ja küsis milline on minu suhe Laulupeoga. Ütlesin, et kõige uhkem tunne oli ikka siis kui oma laps laulukaare all laulis.
Täna leidsin selle artikli ja üle mitme aasta lugesin kommentaare. Mõtlesin endamisi, et siin ei saa küll kellegi tundeid riivata, aga eksisin…sai ikka küll.
Jälle olid mõned kodanikud halvasti öelnud. Mille peale? Et mul oli hea meel näha oma last laulukaare all? Päriselt?
Ja ühele kiidukommentaarile olid teised kommenteerijad kaheksa miinust pannud! Tõesti, kokkuhoidev laulurahvas!?
Jumal küll, mis inimesed need on? Kui halvasti peab elus minema, et ka selline lause sappi kutsub pritsima?
Universum töötab külgetõmbe seadusel. Mida endast välja saadad seda saad sa kordades tagasi.
Kui ikka pritsid negatiivsust, ära siis imesta, et su ellu midagi positiivset ei tule. Ongi vähe raha, töö ei paku rahuldust ja kaaslane on vale. Aga arvad ikka, et teised on süüdi. Ei ole, sina oled, sest sa toidad negatiivsust!
Kui oled enda eluga rahul, siis ei lähe sa kellegi suunas sappi pritsima. Kui ütled häid sõnu teistele, saad ise topelt tagasi. Külvad klatši, lämbud ise lõpuks selle käes. Mingil ajal võivad sul olla kaaslased kellega seda jagada, aga lõpuks hakkavad nad sinust eemale hoidma. Negatiivsus ei ole mõnus energiaväli. Inimesed ei tunne seal end hästi.
Ei saa öelda, et headus alati võidab (nii on vaid muinasjutus) aga oma elu saame me ise määrata küll, kas siis ühes või teises suunas. Kellegi pihta tõrva loopides loobime seda ikka eelkõige enda suunas. Kõik tuleb alati ringiga tagasi.
Mul on nii paks nahk, et mind ei riiva need kommentaarid juba ammu, aga mul on kahju, et ajal mil nii palju räägitakse teemal “mida külvad, seda lõikad” ei saa inimesed ikka aru, et nad ise rikuvad oma elu. Oma koledate mõtete jagamisega.
Iga kord kui midagi koledat ütled või kirjutad, määrad sa enda tulevikku. Määrad selle negatiivseks. See mis toimub meie sees, meie peas, see saab olema meie reaalsus.
Nii on.
Iga kord, kui tahate öelda või kirjutada midagi halba, mõelge sellele, et kas te tahate seda enda ellu? Seda tunnet. Kui ei taha, kustutage ära. Kui soovite, siis andke kuuma.
Aga siis ei ole vaja pärast nutta ja tulla kasvõi minu juurde kaartidelt küsima: “Kas keegi on pannud mulle needuse, miks mu elus kõik allamäge läheb?”
Kõige suuremad needuse panijad on inimesed ise, enda väljaöeldud-kirjutatud sõnumitega.
Karma on aeglane, aga õiglane ja enda loodud.
Nii on.
Tarkust ja headust soovides
Kirsti
Foto: Laura Strandberg / Naistelehe Nipiraamat