“Ma ei tea millest sa räägid, meil on suhtes kõik korras!” teatab mõni inimene mulle, kui ütlen talle, et tema suhe on tegelikult läbi.
Oh Jumal, miks sa pead mulle valetama? Mina ei mõista ju su suhte üle kohut, sina tahad vastuseid. Inimene kellel on kõik hästi, ei otsi vastuseid kaartidelt oma suhte kohta. Ja see, kes hakkab kohe eitama ja võtab kaitsepositsiooni, no see on kõige rohkem teelahkmel olev tegelane.
On naisi ja on mehi, kes ei julgegi tunnistada, et nad on oma suhtega jõudnud lõpp-jaama. Nad leebuvad alles siis, kui ütlen neile välja konkreetse põhjuse. Enamasti on selleks kolmas osapool. Siis tulevad pisarad ja otsesed küsimused.
Siis tuleb julgus end avada.
Miks inimesed kardavad tõele silma vaadata kui nad on tulnud seda tõde leidma?
Kas te olete märganud oma tutvusringkonnas neid inimesi kelle sotsiaalmeedia kihab vastastikku armastuseavaldustest? Miskipärast lähevad need inimesed õige pea peale neid suurte tunnete avaldamisi lahku.
Kes kõige rohkem oma kaaslast ülistab, kes kõige rohkem üritab jätta muljet, et “meil on kõik nii paganama häppi!”… nendel on tegelikult suhe täiesti pekkis. Kui kaks inimest on päriselt õnnelikud, siis ei kuuluta nad seda facebookis ja instagrammis. Seal hõisatakse selleks, et “teised jääksid uskuma”.
Armastavad ja õnnelikud inimesed jagavad armastust omavahel, valjuhäälselt kuulutavad need, kellel on vaja, et teised usuksid. Enamasti ikka seda, mida tegelikult ei ole. Nii on.
Milleks? Miks elada oma elu teistele? Kuhu see viib? Mida see annab?
Kui kõik on tegelikult pahasti, kui suhtel puudub see alus…see, mille pärast koos olla…seda ei pea häbenema. Kui te tahate vastust, et mis siis saab…no siis olen mina viimane inimene kellele peaks pilku peites ütlema, et “Mis mõttes, meil on kõik hästi!”.
Jah, ma ei hellita, ma ei anna tühje lootusi, ma võingi raputada teid, aga see paneb teid ehk jälle elama, toob sellest seisuveest välja. Ärge kartke seda!
Iga lõpp on alati uue algus. Üks uks läheb kinni, siis järelikult on uus avanemas….või siis läheb sinna natukene aega, aga ta avaneb. Usk peab olema ja lootus ja säde silmis!
Armastust soovides
Kirsti