Minuni jõuab pea iga päev mõni lugu kus üks osapool tahab põgeneda oma kaaslasest nii kaugele kui võimalik, aga ei tee seda.
Miks? Sest ta kardab.
Naised kannatavad sellistes suhetes nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Mõnel ei ole ka omateenitud rahale õigust, see läheb võimutseva mehe kontole. Nii ongi nokk kinni, saba lahti.
Mehed ähvardavad lahutust soovivaid naisi kõikvõimalikul moel. Kes lubab teha liiga lastele, kes tappa naise, kes naise uue kaaslase, kes lubab terve suguvõsa teise ilma saata, mõni ähvardab enesetapuga või kodule tule otsa pista. Haige! Viimasel ajal on mehed hakanud kasutama ka lauset: “Ma võtan sult lapsed ära!”
Ja nii need naised kannatavad. Muutuvad ahervaredeks, kaotavad eluisu, aga hirm hoiab liikumises.
Naised manipuleerivad meestega enamasti lastega. Tavaline: “Sa ei näe enam kunagi oma lapsi!” on kõige levinum väljend mida meestelt kuulen ja sageli jätavad mehed just seetõttu oma elus vajaliku muutuse tegemata. Enesetapp potsatab naiste manipulatsioonitabeli teisele kohale. “Eks sa siis ela õnnelikult, ma ei takista sind. Seleta seda meie lastele!” jne… Jah, neid lauseid ütlevad naised, kellel on väikesed lapsed.
Aga jõuab minuni ka lugusid naiste poolt julmast alandamisest ja mõnitamisest.
Pole hullemat suhet, kui pealesurutud suhe, see on teise inimese vägistamine. Pole vahet on see vaimne või füüsiline. Tulemus on sama-ohvri murdmine. Teine inimene muudetakse vaimselt ja füüsiliselt alluvaks. Nõrgaks. Eneseusu puudus ja hirm tekitavad võimuomajast sõltuvuse.
Tegelikult ei ole seal võimu taga muud kui vägivallatseja hirm, häbi ja paaniline kartus üksinduse ees.
Kõige võimsam paukuja on tavaliselt kõige suurem nännipunn. Tema ärvardustele ja hirmutamisele alludes annad talle vaid paguneid juurde. Hirmutamisele ei tohi kunagi hirmuga alluda, see on koht kus tuleb selg sirgu lüüa ja minna, aga kuidas sa teed seda selgeks inimesele, kes ei julge enam valjult hingatagi, sest ta kardab.
Ma tunnustan ja julgustan neid inimesi, kes jõuga pealesurutud suhtes olles abi otsivad. Kõige raskem on teha seda esimest sammu, rääkida oma lugu kellelegi ära, kartmata, et sind ei usuta või hukka mõistetakse.
Vägivald on alati süvenev, jooksu tuleb pista juba esimeste ilmingute peale, ei ole mõtet loota, et läheb paremaks. Ei lähe. Iga päevaga läheb hullemaks ja iga päevaga läheb väljapääsutee kitsamaks, just sinus eneses.
Kui sulle see postitus sinu elu meenutab, siis otsi palun kohe abi, ära karda, ära jää ootama, et midagi juhtub! Midagi ei juhtu kui sa ise ei tegutse. Sa saad sellega hakkama! Alati on olemas väljapääs, vahel on see keeruline, aga ta on olemas!
Julgust soovides
Kirsti