Ma olin seitsme aastane kui ema ühel hommikul ütles, et õhtul hilja koputas keegi kolm korda meie korteri uksele. Ema ust ei avanud, aga uksesilmast vaadates ei olnud seal kedagi.
“Nüüd on surmasõnumit oodata” teatas ta.
Isa oli mul Tallinna Taksopargis taksojuht ja tol õhtul poole ööni tööl.
Samal ööl oli istunud tema taksosse üks kummaline mees ja väljudes öelnud talle, et avaldab kaastunnet. Ei muud.
Saimegi samal päeval sõnumi, minu isa isa lahkus meie seast.
Mäletan, et kartsin peale seda iga koputust ja ema ütles, et kui koputab kolm korda, siis ust avada ei tohi. Lased Surma tuppa.
Vanaema ja ta õed, kes ka kõik sellised nõiamoorid, rääkisid pidevalt lugusid härra Surmast ja tema viisidest enda tulekust märku anda. See kolm koputust oli põhiline teema. Vanaema oli noorena sedasi ukse avanud. Ma küll ei mäleta, kes seal surivoodil oli, aga Surm oli tuppa tulnud, voodi juurde läinud ja haigevoodis lamanu oli hinganud sügavalt ning siis hinge heitnud.
Vanaema ütles alati, et see pole rahvajutt, see ta enda kogemus.
Mu vanaema ei kasutanud küll kunagi sõna surm, tema ütles Liiva Annus. Ei tea miks ta sellist nime kasutas, aga nii oli.
Kui tegin instagramis küsimused-vastused päevi, siis sain nende koputuste kohta päris palju küsimusi. Tuleb välja, et inimesed kuulevad neid koputusi enne lähedase lahkumist. Nii mõnigi on näinud neid ka unes. Mõjub hirmutavalt.
Jah, ei saa öelda, et see on tobe rahvapärimus või ajast-arust jutt.
Meile antakse nii palju märke, et kui neid kuulata, märgata ja lugeda, saab väga palju infot. Tänapäeval on palju neid, kes selles kiires elutempos enam pisiasju ei märka, ei oska või ei tahagi märgata.
Aga vastus kõikidele nendele, kes küsisid koputuste kohta, siis jah… Kolm koputust, ei kellegi poolt, on kurb sõnum…
Heade soovidega,
Kirsti