Kui ma olin väike ja me olime emaga suvel Saaremaal, käisime seal ka surnuaias. Mäletan, et seal olid vanad hauad, justkui hauakambrid kiviplaatide all ja ühe sellise ees ma komistasin. Komistades lõin varbaga liiva lahti ja selle alt tuli välja 10 rubla. Tol ajal suur raha. Toksisin siis edasi ja liiva alt tuli veel raha. Paberrublasid ja kopikaid. Kokku ilus summa.
“Surnuaias võid leida ka rahapaja, aga seda ei võeta kunagi kaasa, mata see raha liiva alla tagasi!” õpetas ema.
Matsingi. Ma ei tea kui palju seda seal veel oli.
Ema ja vanaema õpetasid alati, et surnuaiast ei võeta mitte midagi mitte kunagi kaasa, see kuulub sinna. Kui võtad kaasa, võtab surnuaed sinult midagi vastu. Tavaliselt siis ikka mitte midagi vaid kedagi.
Mu vastuvõtul käis kord inimene, kes elas perega vanas talumajas, seal elas ka tema isa. Miskipärast ei saanud keegi seal majas rahu, asjad lendasid ja peres toimusid äkksurmad.
Vaatasin siis seda olukorda ja nägin, et nendel on kusagil asjad mis pärinevad surnuaiast. See inimene ei teadnud neist midagi, aga koju minnes asjus otsima. Ja kes otsib, see leiab.
Kuurist, kus tema vana isa hoidis oma tööriistu, leidis ta vanu katkiseid hauaplaate ja riste. Tuli välja, et see oli surnuaia prügi, aga natukene seniilne vana mees tassis koju, mine tea millal vaja läheb. Nii see möll siis seal hakkas.
Surnuaed on surnute rahupaik. Kõik mis seal, kuulub sinna. Nagu ei hoita kodus urni lahkunu tuhaga, nii ei tooda surnuaiast ka oksakest koju. Seal on teine energia ja see ei kuulu elavate maailma.
Miks on surnuaial ümber aed? Miks on väravad? Miks vanadel haudadel ümber rauast aiad? Et hoida lahkunud seal kus nende koht, et nad ei läheks uitama. Nii on usutud aastasadu ja seda tuleb austada.
Muidugi võib öelda, et hinged ei ole ju surnuaias, õige! Aga mõned on. Kõik ei saa siit ära ja neid ei tooda endaga koos esemete, lillede või puuokstega kaasa. Muidu pead “midagi” õige varsti sinna asemele viima…
Heade soovidega,
Kirsti