No nii, üks aasta saab jälle läbi.
Nagu ikka, teeme kokkuvõtteid, vaatame tagasi ja soovime ette.
Minu jaoks on see aasta nii leidmiste, kui loobumiste aasta. Ma olen saanud aru, et mida rohkem ma vaatan endale otsa ja tunnistan seda, kes ma tegelikult olen, seda rohkem tuleb vaadata otsa ka inimestele, kes on mu kõrval minu teel ja ka nendele, keda mu tee hirmutab ning kes seetõttu mu elust välja soovivad astuda.
“Ma ei mõista sind enam üldse, ma ei saa enam aru kes sa oled” ütles mulle minu jaoks väga kallis inimene, keegi, kes on olnud minu sõber terve mu teadliku elu. Minu jaoks väga oluline inimene, mu jaoks eluliselt tähtis inimene.
Ma nutsin tol ööl päris kibedaid pisaraid. Kuidas saab olla, et ta ei mõista? Ei mõista seda, et ma olen alati olnud selline, aga nüüd julgen seda avalikult tunnistada? Ma aitan inimesi, ma saan nii palju tänusõnu nendelt inimestelt keda ma aitan ja mu sõber ei tea enam kes ma selline olen?! Ma ei tee ju midagi halba, vastupidi!
“Midagi ei ole teha, su areng on nii hüppeline, palun ära peatu! Sa ei saa arvestada teistega, sul on oma tee. Palun mine mööda seda teed, sellest on inimestele abi . Kes ei mõista, see jääbki lihtsalt maha!” ütles mulle täna mu armas ja väga pikaaegne sõber Rolf Roosalu. Ma olen selle lause eest talle väga tänulik, sest mingitel hetkedel ma olen tundnud, et pean teatud seltskonnas olema keegi teine. Aga ma ei taha olla keegi teine. Mina olen mina.
“Timmer, sa oledki uhuuu, see ongi äge!” ütleb mulle mu sõber Rene Puura. Tema on muide selline inimene, kes lihtsalt naudib iga mu uut hullust ja eneseavastust. Anna aga rohkem infot peale, Puura ahmib kõike ja kiidab iga uue edusammu puhul. “Timmer, kuradi nõid!” on Puura väljend. Mulle see meeldib.
Sellised laused on nii toetavad ja julgustavad. Annavad teadmise, et ma teen õiget asja. Uhuu ongi järelikult minu puhul okei.
Mu juures käis mingi aeg tagasi üks naine, kes ei saanud lapsi. Üksteist aastat tulutut proovimist, kunstviljastamist ja kõiki muid piinu. Ei midagi. Ta tuli küsima lapsendamise kohta. Mina nägin, et ta sünnitab. See naine on täna kaheksandat kuud beebiootel. Ilma kunstviljastamiseta. Ma saan temalt tihti ilusaid sõnumeid. Pagan, kas see ei ole siis väärtus siin elus? On!
“Ema, sa oleksid ikka pidanud Hogwarts’is käima, mitte Westholmis!” naeravad mu pojad.
“Tead, aita inimesi kuni sa jaksad!” ütleb mu ema. “Aga kui ei jaksa, ole hea ja puhka siis” muretseb ta.
“Sa päriselt oskadki rituaale ja need toimivad!” ahastas mu tütar. Ma tegin talle rituaali. Tema sõbranna tuleb kevadel Austraaliast siia, et ma talle ka rituaali teeksin… Töötab.
Ja mina põen. Põen seetõttu, et osad inimesed loobuvad minuga suhtlemisest kuna ma olen “imelik”.
Me ei saagi meeldida kõigile, aga me peame olema tänulikud, et me kellelegi meeldime. Et on inimesi, kes mõistavad, toetavad ja julgustavad.
Aasta 2019. Ma olen lõpuks valmis EHK avama ka oma südame, ma ootan oma ellu mõistmist, sarnast mõtlemist ja arusaama. Ma tahan, et mind ümbritseksid inimesed, kes aktsepteerivad. Aga ka need, kes on skeptilised, et oleks põhjust pingutada ja tõestada. Mulle see vahel isegi meeldib. Kuigi…miks peaks? Aga vahel on põnev, näiteks veiniklaasi taga. Ma siis sulle näitan. Raban. Šokeerin. Võta vastu või jookse minema!
Ma soovin, et mu elus oleksid alati olemas need inimesed kes on mu elus lihtsalt minu enda pärast, keda ma armastan, kes julgustavad veel rohkem edasi minema ja katsetama ja keda ma oma nägemisega aidata saan. Armastust ja headust. Mida muud? Anna palun mu perele ja sõpradele hingerahu ja kordaminekuid, siis on kõik hästi. Anna ka nendele, kes mind ei mõista, mina armastan neid ikka endiselt.
Ehk suudan teid sel aastal veel üllatada…. ja aidata.
Tule ilus, 2019!
Kirsti.