Tänane postitus on teemal mille peale paljud vanavanemad üldse kunagi ei mõtle. Ei mõtle kindlasti ka nooremad inimesed, aga mind see teema puudutab.
Kui minu vanaisa (minu isa isa) suri, olin mina kuue aastane. Minu vanaisa oli andnud mu ema kätte raha, et ema ostaks mulle peale vanaisa surma kuldsõrmuse. Põhjus lihtne, vanaisa soovis, et see jääks alatiseks mulle teda meenutama.
Ema nii tegigi ja sõrmus meenutab siiani mu vanaisa. Kunagi saan selle esimesele lapselapsele edasi kinkida. Ilus traditsioon.
Mu vanaisa, eluaegne kiriku vöörmünder, mõtles ikka selliste asjade peale. Tema jaoks olin ma ainuke lapselaps ja ta tõesti hoidis mind. Tunnen vahel siiani tema kohalolu, harva, aga tunnen.
Mul on kodus ka vanaisa karjamõisast pärit antiikmööbel, seejuures ka tema kirjutuslaud. Laud asub mu “nõiatoas” ja teen selle taga igapäevaselt oma tegemisi. Mööbel on kõvasti üle saja aasta vana ja omab mu jaoks hindamatut väärtust.
Isapoolsetest esivanematest on veel selliseid ägedaid mälestusi. Vanaisa enda valmistatud male, vanavanatädi kaelamedaljon millel tema vanemate fotod, ehteid, mida nüüd kannab Merily jne..
Kui mu emapoolne vanaema suri, avastasin ma, et mul ei ole temast ühtegi mälestuseset. Ma olin siis juba täiskasvanud naine ja vanaema oli terve elu kinkinud mulle vaid vajalikke asju. Sokke, kindaid… Ei midagi sellist mis jääks teda meenutama.
Vanaeema asju sorteerides tõi ema mulle siis mälestuseks ühe vaasi ja ühe kaelaehte, sametpaela küljes oleva kipsist roosi, see on mul nüüd kirjutuslaual ühe kuju kaelas kenasti silme all.
Võtsin siis selle teema ka oma vanematega üles, neil ju kolm lapselast.
Me kõik läheme ühel päeval siit ilmast ära, tore kui midagi jääb vanavanematest kingitusena alles, hea kui sellel esemel on oma emotsionaalne väärtus ja veel toredam kui seda saab pärandada edasi.
Minu vanemad võtsid sellest kohe tuld ja igal lapsel on selline oma “reliikvia” olemas.
Minul on samuti iga tulevase lapselapse jaoks mõeldud edasipärandamise meened. Need on nii olulised asjad, loovad sellist põlvest-põlve tunnet.
Kui sina oled vanaema või vanaisa, kas sa oled sellele mõelnud?
Kas sinu lapselaps saab kunagi oma lapsele näidata midagi uhkustundega: näe, mu vanaema või vanaisa kinkis selle mulle just selleks tähtpäevaks…
Sellised emotsionaalsed kingitused kannavad endasi ilusaid hetki ja mälestusi. Pannes nendesse esemetesse enda hea energia ja südamesoojuse, elame edasi ka nendel hetkedel kui keegi tulevastest põlvedest selle eseme kätte võtab. Uskuge mind, nad tunnevad meie kohalolu, tuge ja häid soove.
Mõtle sellele.
Heade soovidega,
Kirsti