Minu suureks imestuseks kuulen ma pidevalt abivajajatelt küsimust ema-lapse olematute suhete kohta.
Nii palju on meie seas perekondi, kus juba aastaid omavahel ei suhelda. On siis põhjuseks päranditüli või lihtsalt ei suuda lapsevanem mõista, et laps on kasvanud suureks ja tal tuleb lubada oma otsused ise teha, ilma hukkamõistuta, ilma oma arvamust tähtsamaks pidamata. Kurb tõsiasi on see, et paljud vanemad seda ei suuda ja nii valivad lapsed mittesuhtlemise, sest pidevat allasurutust taluda on hullem.
See on väga valus teema.
Mul on oma vanematega vedanud, mind on julgustatud ikka ise otsustama ja ise oma rada kõndima. Loomulikult on olnud ka neid hetki, kus arvamused erinevad ja vahel kohe vägagi, aga ma ei ole oma vanematega kunagi olnud tülis ega tundnud tunnet, et ma ei taha nendega suhelda. Ma arvan, et ma olen selles osas õnnelik inimene.
Paraku on aga liiga palju neid, kel nii hästi läinud ei ole.
On emasid, kes ei lase ka pea viiekümnesel pojal otsustada oma suhete ega sõprade valiku üle. Nabanöör on läbi lõikamata, nii ohverdabki see poeg oma elu ja lõpuks on käega löömise tunne. Jälle jama.
Tihti kuulen küsimust: “Vaata, kas ma hakkan oma emaga veel suhtlema?”
Teate kui valus on vaadata inimese silmi sel hetkel. Ma olen ise kolme lapse ema ja ma mõtlen siis alati, et anna Jumal, et ükski mu lastest ei peaks kunagi sellist küsimust ennustaja ega kellegi kolmanda käest küsima.
Kas ma vaatan?
Ei vaata, ma küsin lihtsalt, et kas sa tead kus su ema elab? On sul tema number? Muidugi on. Aga miks sa siis ei lähe ta juurde? Miks sa ei helista?
Ikka oodatakse, et teine teeb selle sammu. Miks? Aeg läheb ja homme võib olla juba liiga hilja ja elada selle kahetsusega… See jääb su hinge vaevama ju.
Ema on ema ja laps on iga ema suurim varandus, sinna vahele ei tohi mahtuda tülid, pahandused ja eemale hoidmine.
Jõulud on perega koosolemise aeg.
Kui sa tundsid end praegu puudutatult, siis võta telefon või võta hea kook ja suhtle oma emaga või tütrega või pojaga. Õega või vennaga, kui pole seda ammu teinud.
Kõik muu siin ilmas on tulev-minev, aga inimesi enda ümber tuleb hoida, pere on pere ja veri on alati paksem kui vesi.
Mine jõuludele vastu tänutundega elu ees ja armastusega südames nende vastu, kes on sulle kallid ja lähedased. Inimsuhted on suurim väärtus, nendesse ei suhtuta “laia pintsliga”.
Me kõik teeme elus vigu, aga ükski viga ei ole andestamatu kui sellest saadav õppetund on omandatud.
Jõulud on andestamise ja andeks palumise aeg, kui kasvõi üks pere peale mu postitust kokku saab, no siis olen ma juba selle kirjutamisega plussis. Ma olen sulle tänulik, kui haarad telefoni ja oled see esimene.
Usu mind, sul on endal süda magama heites rahulik ja su ootav ema või õde või vend tunneb sama.
Imelist jõuluaega soovides
Kirsti