Ma kuulen pidevalt kurtmist, et mees on vägivaldne ja peksab. Joob või tarvitab narkootikume. Mõni nendest meestest on läinud ka üle igasuguste piiride ja saanud karistada. Midagi ei muutunud. Kõik kordub.
Aga mida teeb see kurtja naine? Tema ei püüa sellest nõiaringist välja rabeleda, ta ei jäta seda meest maha, sest “ega ta ju iga päev ka ei peksa, mõni päev jääb vahele!”.
See naine tuleb sooviga, et mina tema meest muudaks! Ausalt. No, et võtaks vägivalla mehe seest ära!
Päriselt?
Mina ei muuda su meest. Nõiavitsa ei ole, ime ei sünni.
Sina pead võtma oma lapsed ja seitse asja ja ära minema. Ei ole mõtet öelda, et kardad. Selline mees ähvardab, allutab, sest tema võim käib üle nõrgast naisest. Mitte tugevast. Sina lased endast nõrga teha, enda peal tammuda, oma laste peal tammuda, neid vaimselt sandistada.
Ära otsi vabandusi, otsi võimalusi.
Ära käi ühe nõia ukselt teise nõia uksele, ära veereta otsuste tegemist teiste kaela, see on sinu elu. Sina pead tegema otsuse. Muuda oma elu. Astudes tagasi vanadesse rööbastesse ei jõua sa sammugi edasi, kõik kordub.
Ma ei tunne kaasa naisele kes lubab end nii kohelda, ma tunnen kaasa nende lastele. Nemad harjuvad sellise eluga ja vägivald, alkohol ja narkootikumid saavad nende elu loomulikuks osaks. Mõtle peaga, naine, millise pagasi sa oma lastele ellu kaasa annad, mis ema sa oled?
Otsus ei saa olla tagasipööratav. Kui sa oled otsuse teinud ja proovinud oma elu muuta, aga ikka leiad mõne põhjuse või “lootuse”, et su vägivallatsev kaaslane “äkki muutub” või “no ta on praegu ju normaalne”, “ta ju pole päevas mõned tunnid täis või laksu all”, siis oled sa ise ebastabiilne ja pead otsima abi.
Ei ole ühtegi vabandust, et minna oma lastega sellisesse ellu tagasi, kui kord oled otsustanud loobuda või kui sind on aidatud loobumisel.
Kui sa ikkagi tagasi lähed, siis oled sa tegelikult just sellist elu väärt, siis ei ole vaja käia nõiavitsa otsimas, aga su lapsed on väärt paremat.
Kui sul endast on ükskõik, siis mõtle nendele, kes ei saa ise otsustada ja teist teed valida.
Ma olen loobunud selliste inimeste aitamisest, sest neid ei saa aidata. Mul ei ole mõtet vaadata su kaarte kui sa ise oma elu muuta ei kavatse. Mina seda ei muuda ju.
Kirjuta mulle siis kui sa oled valmis ka reaalselt astuma neid samme paremuse poole, ära tule mulle vabandusi ette lugema, et sul ei ole kuhu minna ja äkki ei tule rahaliselt toime. Minul ei ole neid vabandusi vaja.
Meie elu on meie kätes ja väljapääsmatuid olukordi ei ole. Kõik on tehtav, absoluutselt kõik.
Küsimus on vaid tahtmises.
Kui oled otsustanud, et sa ei tolereeri koduvägivalda ja astud sellest välja, siis kirjuta, siis ma loen su kaarte.
Kui lähed pärast jälle “karistust kandma”, siis ei ole mõtet meie kummagi aega kulutada.
Vali endale ja oma lastele elu, naine!
Kirsti