Küll on palju neid inimesi kes kurdavad, et nende lähedased ei mõista neid, ei kiida heaks nende tööd, lastekasvatusmeetodeid ja kaaslast. Küll on nendeks targutajateks sõbrad, sõbrannad, õed, ema, vanaema jne…
Ja mis on tulemus? Kui ikka keegi lähedane pidevalt su enesehinnangut, valikuid ja kaaslast uuristab, siis tulebki sinna kindlasse seina ühel päeval suur auk. Aga mõtle nüüd, kas tugevasse kindlasse kivimüüri saab sõnaga augu teha?
Kus on viga?
Kõik inimesed ei oma piisavalt enesekindlust, et lähedaste suu kinni panna.
“Ela enda elu, mitte teiste! Kui jääb aega teiste elu elada, järelikult on enda oma pekkis!” just nii tuleks vastata.
Paraku on targutajad ise tihti need “paljasjalgsed”, aga teiste elus kõvad asjatundjad. Enda untsus elu ei taha torkida, parem on targutada teemal kui halvasti teisel on.
Kui sinu lähedane kipub arvustama sinu valikuid, siis pead sa end otse ja ausalt väljendama, et sulle ei sobi see.
Kui sa aga hakkadki endas, oma kaaslases, oma lastekasvatusmeetodites kahtlema, siis eladki valesti. Sa ei ole ise ka kindel, sinu ebakindlus kiirgab välja.
Enesekindel inimene ei lase enda enesekindlust kõigutada ja üldjuhul ei tule keegi ka seda tegema. Enesekindla inimese ümber on lihtsalt selline aura, et sealt otsitakse pigem tuge ja abi. Ebakindlust kipuvad kõik aga “pulgaga” sorkima, et vaatame kui kaugele siis annab torgata. Lõhume veel, nii ehk naa on katki ju.
Seega, kui sulle see “teiste arvamus” ja õelus korda läheb, siis oled sa ebakindel ja pole ka ise oma valikuteõigsuses sajaprotsendiline, tegele endaga. Otsi üles põhjus, aja selg sirgu ja pea püsti.
Ainult sina oled oma elu peremees ja valitseja, ainult sinul on õigus teha oma valikuid. Mitte “nendel teistel”.
Ma olen elus jõudnud sinnamaale, et mind ei huvita üldse mida keegi arvab või ütleb. Kirub või kommenteerib. Klatšib või arvustab. Räägivad-järelikult annan põhjust. Järelikult olen huvitav inimene. Rääkigu! Aga mulle ei tulda kunagi otse ütlema, et ma teen midagi valesti või arvan valesti, enesekindlusemüür on ees. Arvustajad on tavaliselt nõrgemad.
Teate kui hea tunne see on, teadmine, et tee on ees lahti, lähedane naabrimees ei tule oma tõkkepuuga ette vehkima!
Ma soovitan sulle põhimõtet: mina kõnin uhke sirge seljaga läbi linna, kes tuleb minuga kaasa-tulgu, mul hea meel. Kõnnime koos. Kes ei tule, igal inimesel on oma vaba valik. Ei peagi tulema. Aga kes sosistab ja õelutseb nurgataga, selle koht sinna nurga taha jääbki, ma ei pane teda kunagi tähele, nurk on ees.
Enesekindlust ja julget silmavaadet soovides
Kirsti