Miks need kivid ja küünlad mulle armastust ei too?

“Ma magan juba mitu aastat suur roosa kvarts voodi all, aga armastust ei ole ikka leidnud!” teatas üks proua mulle tõsimeeli.
Hmmm…mida sa ise armastuse leidmiseks teinud oled või ootad, et see roosa kvarts seal voodi all ühel imeilusal päeval su ideaalmeheks muutub?
Paraku selgub, et peale töö ja kodu naistel sageli mingit muud elu ei olegi, siis ostetakse kive ja loodetakse, et need toovad unistuste printsi koju kätte.
Kahjuks ikka nii lihtne ei ole. Sa võid panna toatäie punaseid küünlaid põlema ja laotada roosa kvartsi ning granaadi kamakad mööda elamist laiali-kui ikka ise vastaspoolega kontakti ei otsi, ei aita kivid ja küünlad ka.
No võib muidugi juhtuda, et tuleb torumees või tolmuimeja pähemäärija ja ongi armastus esimesest pilgust koduseinte vahelt leitud, aga vaevalt.
Kõik lisad aitavad sind vaid sel juhul kui ikka ise ka midagi ette võtad. Pane need kivid ja küünlad enda kasuks tööle, aga ära pane kogu vastutust nende kaela.
Kui tööl ei käi ja istud kodus, ei ole tsitriini ega püriidi kandmisest kasu, need ei too rahamägesid välisukse ette. Vastasel juhul oleks ju hoopis muretu elu. Tahan meest, kannan granaati ja roosat kvartsi. Tahan last-kuukivi kaela. Ostaks suurema maja-püriit taskusse…. Ei kõla ju loogiliselt.
Esmalt peab ikka ise end liigutama ja siis paluma kõigelt muult toetavalt abi.
Kivide ja küünaldega on nagu laiskuse ja töökusega-kes teeb, see saab. Kes ise end ei viitsi liigutada, selle nimel ei rabele ka teised. Kivid ka mitte.

Kainet mõistust soovides,

Kirsti.