Mul käib vastuvõtul päris palju inimesi murega, et laps ei hakka rääkima. Vanust juba on, aga sõnad ei tule. Enamasti tunnevad selle üle muret vanaemad.
Loomulikult on neid lapsi, kellel diagnoos ja nad ei hakkagi rääkima. Kahjuks. Aga need on ikkagi vähemuses.
Vaatan tänaval noori emasid, jalutavad lastega, endal kõrvaklapid peas ja telefon käes! Just äsjagi nägin päris mitut sellist jalutajat. Laps näoga sõidusuunas, nagu üksi käruga väljas, ema oma maailmas.
Kui ema lapsega ei suhtle, ei räägi, ei näita õues mis on mis ja ei jutusta temaga, ei kirjelda enda tegevusi lapsele, siis ei toimu ka kõnes arengut.
Ka siis kui laps veel vastu ei räägi tuleb temaga vahetpidamata rääkida, nii ta areneb ja õpibki.
Räägidki lapsega, et nüüd koorin kartulit, räägid mis see kartul on, milleks kasutatakse jne…
Jalutades õppisid mu pojad ära kõik automargid. Lugesime ja püüdsime meelde jätta mitut sinist Volvot näeme või mitut punast Mersut. See on põnev ja õpetlik mäng.
Ka võõrkeelt on ju lihtsam omandada seda keelt rääkivas keskkonnas.
Ma ei kujutaks ette ka, et lähen lapsega jalutama ja panen klapid pähe! Või sõbrannaga sööma ja istun telefon käes ja klapid peas… Ma ei pane klappe pähe ka koeraga jalutades, väga harva kui seda teen, siis kui telefoniga vaja pikem kõne teha.
Mõelge natukene, klappidega noored emad, oma podcaste ja muusikat saate alati kuulata, aga lapse areng on teie kätes.
Heade soovidega,
Kirsti