Pihtimus. Mu kõige ausam ja valusam postitus. Kes ma siis olen…. ja mida teinud…



See oli umbes kaks ja pool aastat tagasi kui minu juurde tuli kaartidelt vastuseid küsima noor mees, hüpnotisöör Ants Rootslane.
Tema sai oma vastused kätte, aga lahkudes teatas mulle: “Sa eladki nii, et surm seisab seljataga?”
“Mhmm…” Vastasin ma. Miks see poiss mu isiklikku ellu tungis? See häiris mind.
Antsust sai ajapikku minu sõber, ma ei tea isegi kuidas, ju meie energia siis sobib, et ma lubasin ta enda lähedale.
“Kirsti, sa elad surma energias!”
“Kirsti, sa elad Surnute Riigis, tule elavate sekka!”
“Kirsti, ta on väsinud, lase tal minna, nii ei saa keegi su ellu tulla! Ükski mees ei pääse su lähedale ka mitte! Ta tõrjub nad ära, saad aru? Ta ei anna meestele meheenergiakohta, ta seisab seal ees. ”
“Kirsti, mehed tunnevad su kõrval, et sind on liiga palju, neil pole kohta, aga see ei ole sina, see on surma energia. See lükkab eemale, ei lase üldse sind ennast näha. Lase vabaks, ma aitan sind!”
Kõik need laused käisid mulle närvidele, Ants kordas neid mulle pidevalt. See ei ole kellegi asi, see on minu elu, jäta rahule! Ma ei taha mingeid mehi oma ellu!
Seik mõned aastad tagasi.


Mul on külas mu väga armas sõber. Eestlaste poolt palavalt armastatud poplaulja. Keegi ei tea, et ta tegelikult näeb hingi. Meil oli vaja üht asja, mis asus mu magamistoas. Ma saatsin ta seda tooma.
“Timmer, ma ei saa su magamistuppa minna. Mind ei lubata, sest ma olen mees. Uksel seisab ees üks surnud mees, tahad kirjeldan?” teatas mu kallis sõber.
Ta kirjeldas detailselt mu tädimees Margust.
Kes oli Margus ja miks ta mu magamistoa uksel seisis?
Margus oli minu ema noorema õe mees. Muusik. Ansambli “Muusik-Seif” bassimees. Ta tuli meie perre väga noorena, mina nägin teda esimesena, tädi viis mind Otsa-kooli ühikasse, Margus magas, mina pidin ta üles ajama. Ma olin laps.
Ta oli nii ilus, nii täiuslik, laps armus sajaga…. Mu esimene lapsearmastus.
Riina ja Marguse pulmas olin ma lilleneiu, aga ma vihkasin oma tädi tema pulmapäeval, ma ütlesin talle, et ma armastan ise Margust ja sa võtad ta minult ära! Margus lubas, et ta ei jäta mind never, et mina olen ikka kõige tähtsam. Kuuesele tüdrukule sellest piisas.
Aasta oli 1985, Muusik-Seif läks Ungarisse esinema. 29 aastane Margus toodi tagasi tinakirstus. Minu ema nägi kaartidel seda ette.


Tema surmas on süüdi ta oma tuttav. See inimene ei ole siiani julenud seda tunnistada.
Mina nägin seda, mina ei olnud nõus leppima, loobuma ega alla andma.
Ma käisin 1,5 aastat iga päev surnuaias, rääkisin temaga…
Ma tegin temaga diili.
Ma olin tol hetkel 14. aastane. Jah, ma suudan suhelda surnutega ja me tegime diili: Kui minu lapsed on suureks kasvatatud, siis võib tema sinna “teise ilma” minna. Seni peab ta mu kõrval olema. Ta lubas, et on.
Tunnistan, ta on alati olnud. Ta oli kogu aeg mu jaoks olemas, aga ma ei teadnud, et nii kaitsval positsioonil.
Inimesed ei saa mulle silma vaadata. Nad ütlevad, et seal on midagi segavat.
Ma olen elus kohanud kaht meesterahvast kes on seda suutnud, mõlemad jooksid minema. Mõlemal on sinised silmad.
“See on mingi kummaline jõud su ümber!” ütlevad kõik.
“Kirsti, see on surmaenergia! Elavad ei saa siin hakkama, lase lahti, palun!” ütleb mu sõber Ants.
Ma ei oleks Antsu mitte kunagi kuulanud, aga paaril viimasel nädalal on juhtunud kummalisi asju.
Salvestasime Jesperiga tema podcasti jaoks intervjuud. Jesper tahtis tõestust teispoolsusest. Me tõestasime. Kardin kukkus alla. Jesper kardab selliseid asju. Tema muide ei vaata mulle silma.
Mu raamatu pidulikul esitlusel süttisid iseenesest küünlad, kui nimetasin Marguse nime… Kee Abel on selle fotodele jäädvustanud ja facebookis jaganud.


Mõned päevad tagasi kukkus kodus mu jalge ette helkur mille Margus tõi mulle Soomest, ma olin siis 13. aastane. See on ainus füüsiline mäelstus temast.
“Emps, ma ei karda ega midagi, aga meie kodus toimuvad viimasel ajal väga kummalised asjad, äkki teed midagi? See pole ok, et asjad riiulist välja lendavad ja toas on sammud kui kedagi ei ole ning keegi hingab pimeduses! ” teatas mu poeg.
Margus ei ole kunagi enda olemasolu teistele tõestada püüdnud, aga nüüd püüdis. Vist ikka minu võimeid tõestades… Nii olen nüüd analüüsinud.
“Ta tahab rahu ja ära minna, aga sa ei lase!” raius Ants.
“Mine pekki!” ütlesin mina.
Ja siis juhtus mu elus üks kummaline seik, sellel seigal ma ei peatu, aga Ants pagan, sai ise aru. Ma kogesin senitundmatut valu. Tundeid, mida minus ei olnud väga kaua olnud. Teisisõnu, ma sain hingeliselt väga haiget.
“Kas sa tahad elada elavate või surnute maailmas? Kas elus mees või surnud mees? Surnud mees ei lase sul never olla sina ise, saad aru jah? Ta ei lase sul end never näidata päris sinuna, ta kaitseb sind kõigi ja kõige eest, ta ei lase ühelgi mehel olla mees su kõrval, lase tal ära minna palun, et elus mees näeks ka kes sa selline üldse oled!” teatas Ants kurjalt. Väga resoluutselt ja kurjalt.
Ma ei oleks nõustunud, aga olin sel hetkel viimastest nädalatest nii katki, et mul oli abi vaja. Ütlesin jah.


Ja siis kogesin ma midagi enneolematut.
Konstalletsiooni. Näitlejad mängisid minu elu. Teadmata mu elust midagi.
Minu tunded. Minu sõnad. Minu miimika…. Isegi mu “pohhiuid” ja “fakid” tulid ära. Koos käeliigutustega.
Kõik see rullus seal Tartus, Antsu teraapiakabinetis, minu silme ees lahti.
Ma nägin end kõrvalt.
Kuidas ma olin lahkunud hinge aastakümneid enda huvides kasutanud, talle haiget teinud, teda siin hoidnud, kuigi ta tahtis ära minna… Aga tema pidas oma lubadust. Ta ei tahtnud siin olla, aga ta hoidis mind. Kaitses kõigi ja kõige eest. Elu eest. Meeste eest.
Kuidas ma elasin surnu energias, lubamata elusaid inimesi enda lähedale.
Kuidas ma igatsesin hoopis sinna riiki… Õudne.. Ma ei tahtnud seda tunnistada.. See oli ebareaalselt valus… Nii paganama aus. Nii kuradi valus…
Mis on see minu “sõnuseletamatu nõiduslik vägi”? …. Surm, sõbrad!
Surm oli nagu mantel ümber minu, kaitsvalt mind kallistades, et keegi elavatest päris minuni ei jõuaks, ei õpiks mind tundma, sest muidu võin ma haiget saada….


Ma ei ole kunagi kellegi ees nii ahastavalt nutnud kui seal, Antsu kabinetis, sel seansil. Mu hingest rebiti pool välja, see pool, mis on seal olnud alates ajast, kui olin neliteist ja ta läks ära ja me tegime selle diili… Minu südamest rebiti pool välja, vot selline tunne oli…
Mu suhe surnute maailmaga jääb kestma, lihtsalt siis, kui vajan abi.
Aga ma lubasin tal minna,… Lõpuks, läbi Antsu suurte pingutuste. See oli üks valusamaid hetki mu elus. Turvatunne võeti ära. Mind jäeti üksi.
“Sa pead õppima olema naine, sa pead saama ise hakkama, olema nõrk, olema haavatav, ilma selle meeletu kaitse ja toeta! Ilma Surmata, Kirsti. ” seletas Ants.
Ma kogesin midagi uut enda jaoks, mingeid värve peale musta….
“No see ongi su uus elu! Elu nii, et oledki sina, saad haiget, tõused, kukud….. Aga su seljatagune on surmavaba, kaitsvat “mantlit” ei ole ja teised saavad ka ruumi ja mees saab MEES olla, mitte surmavari!” seletas Ants.
Aga minu selja taga oligi tühjus. Ma tundsin end järsku nii väikese, nii õhukesena… nagu A4 paber… Nii üksi…. Aga mu ümber olid järsku värvid…. Mingid heledad värvid…


“Ohsakurat, sa oled naine! Täitsa haavatav ja nõrk! Lähme joome veini nüüd, tähistame!” rõõmustas Ants.
Tunnistan, et tahtsin minna täna surnuaeda, otsida tuge, sest ma ei ole harjunud, aga ma hoidsin end tagasi.
Ma tean, et ta on õnnelik, et sai vabaks ja ma tean, et ma saan ise hakkama.
Kui Tallinnasse jõudsin ja kodus aknast välja vaatasin, jooksis mööda elektriliini orav, jäi minu akna ees seisma, tõusis tagakäppadele, vaatas mulle otse silma ja kihutas minema.
Marguse perekonnanimi oli Orav…
Kokkuvõte: see on mu kõige isiklikum, ausam ja õpetlikum postitus.
Surnute maailmaga ei ole tarvis selliseid diile teha, sest nemad võtavad kõike sõnasõnalt. Meie oleme egoistlikud ja omakasupüüdlikud, aga kannatavad eelkõige nemad. No ja meile ei saa elusad inimesed siis lihtsalt ligi….
Mu lemmiklaul on juba mõnda aega olnud Florence + the Machine “ Jenny of Oldstones” Game of Thrones’ist, ma pole seda lugu ilma pisarateta kunagi suutnud kuulata. See laul on minust, mu elu oligi selline.
Ants, ma proovisin täna… Ma ei nutnud.


See laul on nüüd ja igavesti pühendatud Sulle.
Aitäh, mu kallis sõber, et sa nii paganama palju hoolid minust, et kõikidele minu vastuväidetele ja nähvamistele vaatamata alla ei andnud. Sa oled mulle kallis!
Sa lihtsalt kangutasid mind elule tagasi. Nii paganama vägisi. Hea ja halvaga, nõudes ja soovitades… Piits ja präänik…
Pagan, selle eest saad kunagi teispoolsuses medali, no kui Kersti sulle seda enne ei anna!

Kirsti
Elavate Maailmast


Scroll Upescort -

ngsbahis kaç oldu

-

casino maxi alternatif giriş

- casino metropol -
cratosslot
- betcup.live - grandbetting.biz -
betboo
- vdcasino1.com - vippark.click - celtabet yeni giriş - perabet güncel giriş adresi