Pimeduses on nii palju põnevat peidus.

Mul tuli ühel õhtul oma noorema pojaga jutuks, kuidas on kõige mõnusam õhtul magama jääda.
Mul on teatud harjumused, mis on pärit päris varasest lapsepõlvest. Nimelt, kui Kuu paistab, siis ma pimendavaid katteid akende ette ei lase. Mulle meeldib jääda magama nii, et ma näen Kuud.
Kui ma väike olin, olin ma sajaprotsendiliselt veendunud, et Kuu on selline vana ja tark härrasmees, seetõttu olen ma tema nime lugupidavalt suure algustähega kirjutanud ( millest mu emakeele õpetaja kunagi aru ei saanud ja väsimatult oma punasel pliiatsil seda tähte ahistada lubas ).
Kuul on tohutu laadimisvõime, annab nii energiat kui jõudu. Minu jaoks jagunevad inimesed kaheks. On need, kes saavad energiat päikeselt ja need, kes Kuult. Mina saan Kuult. Päike on lihtsalt soe ja mõnus.
On inimesi kes täiskuuga välja jalutama ei lähe, minuga on vastupidi. Mida suurem, võimsam ja müstilisem-seda rohkem kipun ma tema juurde.
Ühesõnaga, kui Kuu on mu magamistoa aknast nähtav, siis see on üks minu mõnusa magamajäämise rituaal.
Teine on vihm. Ma olin väiksena hästi emmekas laps ja need harvad korrad, kui ma vanaema juures ööbisin, kippusin õhtuti nutma. Ma tahtsin lihtsalt oma ema juurde. Vanaema elas kesklinnas, endise Teenindusmaja, tänapäeval Tallink SPA Hotelli hoovis. Tal olid sellised aknad, mille ülemist ruutu sai eraldi avada. Kui vihma sadas, suutis vanaema mu nutust päris kiiresti lahti saada. Vanaema oli absoluutse kuulmisega muusikainimene. Ta tegi ülemise akna lahti ja õpetas mind kuulama erinevaid “vihmasounde”, koos ja eraldi. Kui hästi kuulata, siis vihm sajab ju erinevatele pindadele täiesti erineva häälega. Vastu asfalti, vastu katust, vastu aknalauda, vastu akent, veeloiku…kui lähedal on vihmaveerenn või toru, vihmaveekaev jne… Kõlab nagu orkester. Ääretult ilus kuulata. Mu teine traditsioon-vihmaga teen alati rõduukse lahti.
Kolmas põnev teema-sammude kuulamine. Kui inimene kõnnib su majast mööda, võib tema sammude järgi ( teda nägemata) tema kohta päris palju teada saada. Tema meeleolu-kas ta kardab? Kas ta kiirustab? On ta närviline? Vihane? On ta armunud jne….. Jällegi, hästi mõnus magamaminemise rutiin.
Kusjuures ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, et mul sellised kombed on. Poja küsimus andis mulle jälle minust endast rohkem teada.
Tol õhtul igatahes sadas vihma, kuulasime sümfooniat….

Mõnusat kuulamist…

Kirsti

Foto: Kristjan Lepp / Kroonika

Scroll Up