Oi kui palju ma olen kuulnud seda lauset, et “Ma ei teagi mis meie suhtes juhtus, miks meil enam koos hea ei olnud. Midagi suurt ju ei juhtunud!”
Mida enam ma ilmas elan ja inimestega suhtlen ja enda suhtele tagasi vaatan, siis seda selgem, et suhteid ei lõpeta “suured paugud”.
Kui inimesed on kaua aega koos olnud, saavad nad enamasti suurtest jamadest üle. Kui on tahtmist pingutada ja kui osatakse ja soovitakse veel andestada.
Enamasti on suhte surmas süüdi just pisikesed asjad. Nendel on kombeks koguneda ja ladestuda. Nagu piisad tilguvad klaasi ja kui klaas täis saab, siis püüa ja pinguta ja punnita…ei mahu ühtki tilka paraku enam juurde. Ajab üle.
Ja kui juhtub, et klaas saab täis naisel (kes on aastaid jahunud ja vingunud mingite pisidetailide kallal) siis teatab mees: Miks sa sellest siis ei rääkinud? Ma ei saanud aru, et see selline probleem su jaoks on!
Halloo, kas sa kuulasid?
Kui klaas saab täis mehel, siis naine enamsti sellist küsimust ei esita.
Miks? Järelikult ei ole selles suhtes kombeks rääkida.
Naine mõningatel juhtumitel tuleb küsib minu kaartidelt, et mis siis juhtus? Kas tal on keegi teine?
No tavaliselt on. Mees niisama uksest välja ei jaluta. Kui, siis on ta ikka väga viimase piirini viidud.
Viimastel aastatel räägitakse järjest valjema häälega ja järjest rohkem, et inimesed, suhelge omavahel. Rääkige need pisikesed asjad selgeks, ärge laske nendel tilgakestel klaasi kukkuda.
Aga reaalsus on see, et tegelikult ei muutu suurt midagi. Ei ole vahet kui vana on naine, teemal “minu kaaslane ei räägi minuga” saavad pea kõik naised kaasa rääkida.
Miks mehed ei räägi-sellest saan ma ikkagi kuidagi aru.
Aga kui mehed küsivad, et miks naine ei taha üldse rääkida? Tahate ausat vastust? Naised ei räägi enam siis, kui sealt klaasist on puudu veel vaid mõned tilgad. Enam ei huvita see rääkimine. Hilja.