Paar nädalat tagasi avastasin oma koduukse eest suure koti õuntega.
Mul ei ole aias õunapuid ja kunagi olen sellest raadios rääkinud. Nii toobki keegi igal sügisel mulle trepile suure koti maitsvaid õunu ja ma pole seni teada saanud, et kes see salapärane õunatooja on.
Fakt on aga see, et minu rõõm ja üllatus on alati suur.
Kui ma tegin Kodutunde saadet, siis seisis ühel õhtul mu uksel üks vanaproua, ta oli kudunud mulle salli ja sokid.
“Kaks kuud ajasin teie kodust aadressi taga!” teatas see proua. Talle tundus, et ma külmetan seal saates selle pakasega ja kudus mulle ilusad soojaandvad kudumid.
Mis arvate, mida ma tundsin sel hetkel? Õige, ma hakkasin nutma!
Ma olen terve elu jumaldanud üllatusi. Ma tõesti hindan inimesi kes neid teevad. See näitab, et keegi hoolib sinust, mõtleb sulle, tahab sind raputada…Sulle heameelt valmistada..See on midagi, mida ei saa tunnetes, rahas ega emotsioonides mõõta.
.
Meie teleproduktsiooni peaprodutsent teeb selliseid üllatusi. Kui ta teab, et “Ruudupifid” lähevad välja õhtustama, siis saabub ikka lauda pudel shampanjat “tundmatult härrasmehelt”. Me ju teame seda härrasmeest, aga see on nii äge.
Vahel ma mõtlen, et äkki ma olen selliste komplimentide ja üllatustega liigselt hellitatud, et kuidas tavaelus inimestel üllatuskingitustega lood on?
Kas sina teed oma kaaslasele selliseid komplimente?
Kas sa saadad talle tööle lilli? Või väikeseid kingitusi? Aga koju? Tahad sa teda rõõmupisarates näha?
Mõtle sellele!
See on väike žest, aga tähendab nii palju. See näitab milline inimene sa oled.
Kui ma kirjutasin arvamusloo, et suhteid ei lõpeta suured paugud, siis siin on vastus: suhet hoiavad väikesed tähelepanuavaldused.
Mõelge sellele, hoidke ja märgake kalleid ja olulisi inimesi.
Nii saab suhe alati parem!
Žeste armastav
Kirsti