Tead neid inimesi kes võtavad kõik võõrad mured enda õlgadele?
Nad koormavad end kõigega mis nendesse üldse ei puutu, nad nutavad teiste murede pärast, kipuvad lahendama teiste segaseid olukordi, võtavad igas olukorras süü, vastutuse ja lahenduse otsimise enda kanda.
Nendel justkui pole enda elu, nad ei ütle “ei”, nad kardavad, et neid peetakse siis egoistlikeks.
Ja siis kukuvad nad selle koorma all kokku, sest seda kõike on ühe inimese jaoks liiga palju.
Tavaliselt on sellistel inimestel nooremad õed-vennad ja kogu see käitumismuster on vanemate tekitatud.
Pole midagi haiglasemat, kui panna vanem laps noorema järele vaatama ja öelda talle “Sina valvad teda ja vastutad tema eest!” Mida veel?
Laps on laps, tema ei vastuta ühegi teise lapse eest!
Sina, lapsevanem, vastutad oma laste eest! Need on sinu lapsed, mitte su vanemate laste lapsed.
Nii sa kasvatad oma lapses hirmu kellegi eest vastutamisega?
Ok, sa palud hetkeks vaadata suuremal väiksemat, aga sa ei saa ega tohi panna talle vastutust! Seda tehes kasvatad tulevastele terapeutidele patsiente. Lapsed ei vastuta teiste eest, see ei ole võimalik. See on vaid hirmu loomine: mis siis saab kui midagi juhtub? Laps ei oska selles olukorras toime tulla.
Kui paljud lapsevanemad mõtlevad sellele?
Oi kui tihti ma kuulen seda juttu, et “Meil vanasti oli maal ikka nii, et suuremad vaatasid väiksemaid, toitsid, pesid-kasid neid, vanemad olid ju tööl ja see oligi suuremate laste kohustus”. Ja siis tuleb välja, et see “suurem” oli viie aastane laps!
Kes need lapsed sai siis?
Miks peab laps kantseldama teist last, pesema ja kasima? Nukuga võib mängida, oma lastega tegelevad ikka vanemad ise. Laps peab saama olla laps, mitte elama sinu elu.
Kurb on näha neid enda elu kaotanud ja teiste jamade eest vastutavaid täiskasvanuid, oma vanemate poolt lõhutud inimesi.
Kõike head soovides
Kirsti