Pime aeg on kätte jõudnud ja järjest enam kirjutavad mulle inimesed keda vaevab kahjuks juba sügav depressioon.
Ma ei ole ise kunagi selle raske haigusega pidanud kokku puutuma, aga nähes nende inimeste kaarte, saan ma aru kui sügav ja õudne see olukord olla saab.
Minu vastas on istunud inimene kes oli juba nii apaatne, et ta ei olnud võimeline isegi vastama.
Ma palusin tal kohe abi otsida ja mitte ennustajatelt, aga ma ju nägin… Hilja.
Kohutav.
Natukene leebem versioon (aga kahjuks süvenev) on noorte puhul kes tunnevad, et nad ei ole piisavalt tublid, piisavalt targad, piisavalt edukad jne…
Vaatan inimese kaarte ja enamasti on seal ikka seesama vastus: seda inimest on lapsena kellegagi pidevalt ja regulaarselt võrreldud.
Küsin. Saan jaatava vastuse. Ikka toodi kedagi eeskujuks: vaata kui tubli tema on. Miks sina nii tubli ei ole.
Vanemad. Õpetajad. Vanavanemad… Kivi nende kapsaaeda.
Last ei tohi võrrelda, iga laps on eraldi indiviid, oma tugevate ja nõrkade külgedega.
Ainult rumal ei saa sellest aru.
Kahjuks toimib see tänapäeval ka koolisüsteemis endiselt, ikka kõik ühe vitsaga.
Ja nii need noored jõuavad siis kahekümnendate algul minuni küsimusega “kas ma ikka olen õigel teel”.
Nad ei usalda ennast, nad piitsutavad ennast, nad tõestavad pidevalt midagi kellelegi teisele. Nad elavad vanematele tõestades, õpetajatele tõestades, aga on seejuures enda vastu halastamatult kriitilised ja tulemuseks see aina süvenev haigus.
Kui sa oled lapsevanem ja loed praegu seda minu kirjutist, siis palun mõista, et sinu laps on ainulaadne, ta ei pea olema selline oivaline viieline nagu su sõbranna laps, ta ei ole lohakam kui vend või õde, laisem kui keegi teine vms…
Ära võrdle teda kellegi teisega, kingi talle ellu kaasa eneseusk ja enesekindlus, teadmine, et ta saab alati hakkama. Tema vaimne tervis tulevikus sõltub sinu käitumisest olevikus.
Kõike head soovides
Kirsti