Ma nägin juba lapsena seda maailma teistsugusena kui enamik inimesi, on neid kes peavad seda veidraks, aga vaadates-kuulates vahel mõnd inimest, tundub mulle, et ma olen ikka väga normaalne 🙂
Kellest ma räägin?
Inimestest, kes on järsku avastanud enda jaoks vaimse maailma ja sinna pea ees kõige sügavamas kohas sisse hüpanud. Kohe nii sügavale läinud, et ei saagi täpselt aru millest nad räägivad. Suur vaimsus on nad nii kaissu võtnud, et ninaots ei paista ka enam välja.
Tunnistan ausalt, et ma ei jaksa sellist juttu kuulata. See väsitab ja tundub kuidagi….
Tohutud kogused tunnetust, pendliga riiete valimine, raskeid energiad, pidev deep’lus ja kõigele sügavamõtteline esoteeriline lähenemine, pidevad rännakud, tseremooniad, puudele ja põõsastele saia ja piima viimine ja kogu see jutt.
Tundub, et lihtsalt siin ja praegu olla, elu ka niisama nautida, on keeruline. Miks? Põhjus lihtne.
Sest nii on mõnus reaalse elu eest põgeneda, sest tegelikult puudub elus tasakaal, sest tegelikult on kõik pekkis ja ei teata sellest vaimsest maailmast midagi, räägitakse klišeede keeles. Mida diibimalt ja tõsisema näoga, seda targem peaks ju tunduma. See on põgenemine enda tegelike probleemide eest.
Vaimselt terve inimene ei lähe kellegi jalapesuvett jooma lootuses, et see talle mingi väe annab, või mida iganes nad sellelt “rituaalilt” ootavad.
See on lootus, et keegi teine teeb su korda, lahendab su probleemid. Hakatakse hullama maailmas millesse sisenemiseks sul luba ei ole.
Ma saan pidevalt murekirju, et suur kurjus elab majas, väga negatiivne energiakogum, nuga kukub pidevalt käest maha ja talvel külmub vesi torudes ära! Surnud hinged!
No ausalt! Kui nuga kukub maha, siis on meesterahvast külla oodata, ütles mu vanaema. Peab paika. Sellel ei ole ei needuse, kurjuse ega muu esoteemaga mingit pistmist. Vesi külmub ära ikka seetõttu, et torud on soojustamata, kutsu töömehed!
Muidugi on olemas kurjus, energiakogumid ja needus, aga see väljendub ikka natukene teistmoodi, aga kõike ei saa alati nende “tegelaste” kraesse kirjutada.
Nagu kuulnud olen, siis on selliseid “nägijaid” kes kõik kohe needuseks, mingiteks koletisteks või vaimolenditeks nimetavad ja kõik need tegelased elavad loomulikult selle inimesega koos. Suur töö on ees nendest vabanemisel….
Oh jah.
On ka selliseid suuri “esotarku” kes räägivad inimesele, et tema küljes elab mitusada surnut! Ok.
Ma paneks Raekoja platsi vaatamiseks sellise esotarga. Kui inimesel on üks surnud hing kaasas või elab tema majas, siis on inimene väsinud ja loid, võib jääda haigeks või kaotada eluisu. Kui neid sadu oleks…. Uskuge mind, konte ei jääks ka alles. Kõik läheks kaubaks, see inimene oleks ammu-ammu surnud.
Ärge kuulake sellist jama ja väsimus võib enamasti olla tingitud pingelisest perioodist, oma eluga rahulolematusest või rauapuudusest, mitte suurest kogusest surnutest su kõrval.
On loomulikult palju juhuseid kus elavad hinged majas, aga mitte sadade kaupa!
Kui su kodu ei asu vanal surnuaial, surnuaia kõrval või endises haiglas-surnukuuris, siis su kodus hingedemasse olla ei saa.
Ma katkestan alati kohe inimest kes alustab minuga juttu suurest sisemisest väest, kaksikleekidest, mingitest D-dimensioonidest või küsib paatoslikult häälel, et “mida kaardid soovivad mulle öelda?”. Kaardid ei soovi sulle midagi öelda, nemad ei ärka hommikul suure sooviga kellelegi midagi öelda, kui sa otsid oma murele vastust, siis esita lihtsalt oma küsimus. Ma aitan sind.
Minuga seda suurt diipi vaimsuse juttu ei ole mõtet rääkida, ma vaatan maailma ikka suht normaalse pilguga, mulle on lihtsalt antud võime näha rohkem, aga ma võtan seda loomulikult, ma ei tee oma andest “esojama”. Ma pean endast, oma võimest ja inimestest selle jaoks liiga palju lugu.
Kõik siin ilmas ei ole üleloomulik. Kui ma astun ruumi, siis ei haara ma kahe käega peast, et appi mis energiad! Seda teevad minu arvates vaid need, kes käinud mingitel veidratel kursustel kus räägitakse energiatest ja siis tahaks oma õpitut kuidagi demonstreerida.
Muidugi on kohti kuhu ma ei saagi sisse minna, sest seal on midagi koledat juhtunud ja mul on paraku see omadus, et tunnen seda kannatanu valu, aga siis on see minu, mitte teiste probleem. On ka inimesi, kelle kõrval ma seista ei suuda, aga ma ei väljenda seda valjuhäälselt, astun lihtsalt eemale. Ei hakka suurt negatiivi kuulutama, see pole mu meelest viisakas.
Mina kasutan mulle antud võimeid ja arendan neid vaid ise, ma ei õpi teiste kogemustest ja ei võta võõrast omaks, sest see ei pruugi minuga ja minule sobida.
Õppima lähevad need, kellel endal tegelikult annet ei ole, tahad ju teiste andest osa saada! Kuidas saavad teiste anded edasi kanduda? Mina ei ole saanud aru ega kuulnud, et keegi oleks seetõttu nägijaks saanud, et õppis hea nägija juures. Kui sul on võime näha ja tajuda, miks sa siis pead kellegi teise juurde kinnitust saama minema? Oskusi otsima? Need ju antakse sulle ja just nii palju, kui tohid kanda.
Mulle sobib just nii palju kui mulle näha, tunda ja teada antakse, vägisi ühtki ust ma lahti ei suru. Seda ei tohi teha.
Ma soovitan sul ka säilitada kainet mõistust ja mitte võtta tõsiselt kõike, mida räägitakse suure vaimsuse tähe all. Elu on küll mitmekihiline, aga siiski normaalselt elatav.
Tarkust soovides
Kirsti