Ohtlik haigus: esohullus!




Ma nägin juba lapsena seda maailma teistsugusena kui enamik inimesi, seda peeti veidraks, aga vaadates-kuulates mõnd inimest, tundub mulle, et ma olen ikka väga normaalne 🙂
Kellest ma räägin?
Inimestest, kes on järsku avastanud enda jaoks vaimse maailma ja sinna pea ees kõige sügavamas kohas sisse hüpanud. Kohe nii sügavale läinud, et enam ei saagi täpselt aru millest nad räägivad. Suur vaimsus on nad nii kaissu võtnud, et ninaots ei paista ka enam välja.
Tunnistan ausalt, et ma ei jaksa sellist juttu kuulata. See väsitab.
Tohutud kogused raskeid energiaid, pidev deep’lus ja kõigele sügavamõtteline esoteeriline lähenemine, tundidepikkused meditatsioonid ja kogu see jutt. Iga võnge viib seninägematule rännakule ja end vaadatakse hommikust õhtuni nii sügavalt seest kui kõrgelt pilvepiirilt. Tundub, et lihtsalt siin ja praegu on keeruline olla. Miks? Sest nii on mõnus reaalse elu eest põgeneda, sest tegelikult puudub igasugune tasakaal, sest tegelikult on kõik pekkis ja tegelikult ei teata sellest vaimsest maailmast midagi, räägitakse klišeede keeles. Mida diibimalt ja tõsisema näoga, seda targem peaks ju tunduma.



Ma saan pidevalt murekirju, et suur kurjus elab majas, väga negatiivne energiakogum, nuga kukub pidevalt käest maha ja talvel külmub vesi torudes ära! Surnud hinged! No ausalt! Kui nuga kukub maha, siis on meesterahvast külla oodata, ütles mu vanaema. Peab paika. Sellel ei ole ei needuse, kurjuse ega muu esoteemaga mingit pistmist. Vesi külmub ära ikka seetõttu, et torud on soojustamata, kutsu töömehed!
Muidugi on olemas kurjus, energiakogumid ja needus, aga see väljendub ikka natukene teistmoodi, kõike ei saa alati nende “tegelaste” kraesse kirjutada.
On ka selliseid suuri “esotarku” kes räägivad inimesele, et tema küljes elab mitusada surnut! Ok.
Ma paneks Raekoja platsi vaatamiseks sellise esotarga, kui inimesel on üks surnud hing kaasas või elab tema majas, siis on inimene väsinud ja loid, võib jääda haigeks või kaotada eluisu. Kui neid sadu oleks…. Uskuge mind, konte ei jääks ka alles. Kõik läheks kaubaks, see inimene oleks ammu-ammu surnud. Ärge kuulake sellist jama ja väsimus võib enamasti olla tingitud pingelisest perioodist, oma eluga rahulolematusest või rauapuudusest, mitte suurest kogusest surnutest su kõrval.



Ma katkestan alati kohe inimest kes alustab minuga juttu suurest sisemisest väest või küsib paatoslikult häälel, et “mida kaardid soovivad mulle öelda?”. Kaardid ei soovi sulle midagi öelda, nemad ei ärka hommikul suure sooviga kellelegi midagi öelda, kui sa otsid oma murele vastust, siis esita lihtsalt oma küsimus. Minuga seda suurt vaimsuse juttu ei ole mõtet rääkida, ma vaatan maailma ikka suht normaalse pilguga, mulle on lihtsalt antud võime näha rohkem, aga ma võtan seda loomulikult, ma ei tee oma andest “esojama”. Ma pean endast, oma võimest ja inimestest selle jaoks liiga palju lugu.
Kõik siin ilmas ei ole üleloomulik. Kui ma astun ruumi, siis ei haara ma kahe käega peast, et appi mis energiad! Seda teevad minu arvates vaid need, kes käinud mingitel veidratel kursustel kus räägitakse energiatest ja siis tuleb oma õpitut kuidagi demonstreerida. Muidugi on kohti kuhu ma ei saagi sisse minna, sest seal ongi midagi koledat juhtunud ja mul on paraku see omadus, et ma tunnen seda kannatanu valu, aga siis on see minu, mitte teiste probleem. On ka inimesi, kelle kõrval ma seista ei suuda, aga ma ei väljenda seda valjuhäälselt, astun lihtsalt eemale. Ei hakka suurt negatiivi kuulutama, see pole mu meelest viisakas.



Mina kasutan mulle antud võimeid ja arendan neid vaid ise, ma ei õpi teiste kogemustest ja ei võta võõrast omaks, sest see ei pruugi minuga ja minule sobida. Mulle sobib just nii palju kui mulle näha, tunda ja teada antakse, vägisi ühtki ust ma lahti ei suru.
Ma soovitan sul ka säilitada ikka kainet mõistust ja mitte võtta tõsiselt kõike, mida räägitakse suure vaimsuse tähe all. Elu on küll mitmekihiline, aga siiski normaalselt elatav.

Tarkust soovides
Kirsti


Scroll Up