Sõnumid surnute maailmast.




Surnute Maailm on alati olnud minu teema.
Vanaema viis mind nelja aastasena surnuaeda ja palus “jutustada lugusid” nendest, kes seal viimse puhkepaiga leidnud. “Mind ei huvita daatumid, räägi kas nad olid õnnelikud, kuidas nad elasid, miks nad lahkusid?” ütles vanaema, korrastades samal ajal ise hauaplatse. Minu vanaema, vana nõid, teadis ja nägi hästi milleks ma võimeline olen ja mida näen ja suudan.
Ma hakkasin “kuulama” lahkunud hingi, nende lugusid ja nende sõnumeid. Vahel eksisin, ma olin ju väike laps, vanaema palus uuesti vaadata. Nii need meie laupäevad surnuaias möödusid.
Alates sellest ajast käin ma pidevalt surnuaial jalutamas, energiat kogumas, lugusid kuulamas ja teadmisi ammutamas. Just selles osas, et kuidas nendega suhelda.



Lahkunud hingedega suhtlemine on ka kaartide lugemisel minu lemmikteema. Teate miks? Sest lahkunud on ausad. Nad ei ürita end parmaks rääkida, nad ei ürita sind “ära petta”. Nemad räägivad nii nagu oli. Vahel ütlevad nii otse ja valusalt, et küsija ehmatab, vahel nutab häbist, vahel valust.
Jah, paraku on tihti nii, et mahajääja tuleb küsima, et kas lahkunu tahab talle midagi julgustuseks öelda või millised sõnumid tal edastada on, tihti ongi olulisi sõnumeid, aga sageli jäävad lahkunud hinged justkui loopima. Loopimine on siis inglise keelest hetke kinni jäämine, nad elavad sama hetke kogu aeg uuesti läbi, ehk siis jäävad hetke kinni. Sageli on see pooleli jäänud tegevusega seotud, midagi, mis oli kadunukese jaoks sel hetkel kõige olulisem. Kelle jaoks majja vee sisse toomine, kelle jaoks uue traktori kasutamine. Teda ei huvitagi kuidas lähedased hakkama saavad, tema jaoks on oluline see pooleli jäänud tegevus, et see saaks tehtud.
Ühe vanaema probleem olid kartulid. Selgus, et ta suri põllul, vagude vahel kartuleid võttes ja hing ei saanud rahu, sest tema töö jäi pooleli.



Siia ilma jääjad otsivad seoseid, otsivad sõnumeid ja vastuseid, aga nende jaoks, kes läinud, on asjad palju lihtsamad.
Kui inimene on hukkunud avariis, siis viiakse hukkumispaika küünlaid ja lilli. Ärge tehke seda kauem kui 40 päeva, siis peab hing saama rahu. Käies seal aastaid, süüdates küünlaid, hoiate te hinge selles paigas oma leinaga kinni. Lubage tal minna, andke talle rahu.
Valus on meil, valus ei ole minejal. Seda tuleb aktsepteerida, tema rahu tuleb ausatada.
See on raske, aga sellega peab hakkama saama, mineja pärast. Mälestada saab alati haual ja kirikus, mitte maanteel.
“Mida mu. mees tahab mulle veel öelda?” küsis leinav naine mu käest paar nädalat tagasi.
“Mine oma eluga ometi edasi, ela ja naudi, kuni sul aega on antud!” ütles tema mees. Kuldsed sõnad.
Nagu ma ütlesin, nemad ei hoia meid kinni, meie hoiame neid.
On ka erandeid, aga see on hoopis teine teema ja sellest järgmine kord.

Kõike head soovides
Kirsti


Scroll Up