Vägivalla all kannatava inimese tunnen ma kaugelt ära. See inimene kõnnib teistmoodi, ta vaatab silma arglikult ja selle inimese pilgus on tohutu ebakindlus.
Selline inimene räägib hoolega sõnu valides, ta on pidevas vabandamises.
Ja selleni on viinud armastus. Armastus kellegi vastu kes sind mitte ei ülista vaid jalge alla trambib.
Vägivallatseja on ju tegelikult nõrk inimene, et varjata enda nõrkust, selleks peab ta teise inimese allutama. Lihtne.
Mees, kes peksab naist, hakkab end tabava rusikalöögi peale nutma. Endast tugevamat selline isend ju kardab.
Kui ma sellisele pidevalt peksa saavale või vaimselt allasurutud naisterahvale ütlen, et võta oma lapsed ja asjad ja põgene nii kaugele, kui saad, hakkab ta automaatselt otsima vabandusi. Ta vabandab oma kaaslase pärast, enda pärast, ta leiab seitse põhjendust miks ta ei saa ära minna, aga ei ainsatki võimalust, et end ja eelkõige oma lapsi kaitsta.
Mu juures käis naine, kes nuttis ja palus, et ma nõiuks ta mehe heaks, et see mees ei peksaks teda ja tema lapsi. Pika seletamise peale suutsin talle selgeks teha, et nii need asjad ei käi, vägivaldne inimene on vägivaldne inimene ja nõiavitsa tema parandamiseks ei ole, vahel on teraapiast abi, aga mitte alati. Tead mis see naine mulle ütles? “No ega ta nii vägivaldne ei ole ka, ega ta ju päris iga päev ei peksa, mõni päev jääb vahele!”
Mida sa teed sellise inimesega? Ta on ema, tal on lapsed kes kannatavad vägivalda tänu selle ema sõltuvusele sellest vägivaldsest värdjast! Jah, just värdjast. Terve inimene ei peksa oma lapsi ja nende ema.
Ma olen näinud kaartidel väga räiget jõhkrust, perevägivalda. Sellised naised hakkavad lõpuks ikka nutma ja räägivad oma loo ära ja siis ütlevad ikka, et nad ei saa ära minna, et ei tule toime ja mees võib siis hoopis ära tappa jne…
Ei tapa, selline mees ei tapa kunagi, selline mees on tegelikult argpüks. Sa kardad argpüksi.
Pole vahet kas sa saad kodus peksa või alandab su kaaslane sind sõnadega, vägivald on vägivald ja selles ei tohi elada.
Kui sa ise oled masohhist ja naudid seda, või kaalub seks kõik alandused ja sinikad üles, siis ela ja kannata, aga kui sul on lapsed, siis ei loe see seks ega sinu hirm, sa pead oma lapsed päästma, sest vastasel juhul kasvavad nendest sind põlgavad inimesed, kelle kodus valitseb tulevikus samasugune õhkkond nagu sinu kodus.
Või saavad nendest terapeutide püsikliendid, alkofirmade suurtoetajad jne… Ja süüdi oled sina, mitte see vägivallatseja, sest sinul oli võimalus valida teine tee, anda oma lastele teine elu, aga sa ei teinud seda.
Tihti on sellised kannatavad naised pärit kodust, kus vägivald ja alkohol olid igapäevane nähtus, seega peavad nad seda normaalseks ja ei oska arvatagi, et see on midagi, mida ei pea kannatama.
Kallis naine, kui su kodus käib su peresuhte pärast politsei või kui sa nutad valu pärast või su lapsed nutavad, sest nende emaga käitutakse halvasti… See ei ole normaalne!
Normaalses kodus ei käi politsei, normaalses kodus ei nuta lapsed ema pärast, ei kakelda, ei öelda halvasti ja solvavalt, ei mõnitata. Kui sinu suhtes selliseid asju esineb, siis ei ole vabandusi, ei ole raske ja keeruline, mine sealt ära ja tee seda kohe.
Iga päevaga su vastupanuvõime kahaneb, iga päevaga leiad sa selle vägivallatseja kaitseks uue vabanduse ja lõpuks oled sa murtud. Mõtle sellele.
Selgroogu soovides
Kirsti